Kas oled märganud, et mõnes Eesti talus või karjamaal lookleb pikk kivimüür? Need on paekiviaiad – vanad ja ilusad kiviaiad, mis on ehitatud paekivist!
Paekivi on Eesti kõige levinum kivim. Seda leidub maapinna all ja mõnikord ka selle peal. Kui põllumehed oma põldu harisid, korjasid nad kive kokku ja ladusid neist aedu, et loomad püsiksid karjamaal ja põllud oleksid puhtad.
20. sajandi alguses ei olnud kiviaedade väljanägemisel eriti suurt tähtsust. Omaaegsed ehitajad ei valinud kive sobivuse järgi, vaid paigutasid põllult korjatud kivid lähimasse aeda. Paekiviaed ehitati ilma tsemendi ja seguta – kivid lihtsalt laoti üksteise peale nii, et need hästi püsiksid. Selleks tuli osata leida õige kujuga kivid ja need hoolikalt paika sättida.
Milleks need head olid?
- Karjamaade piiramiseks, et lehmad, lambad ja hobused ei läheks valesse kohta.
- Talude ja põldude eraldamiseks.
- Mõnes kohas ka tuule ja tuisu eest kaitseks.
Paljud vanad paekiviaiad on praeguseks osaliselt lagunenud. Samas leidub ikka neid, kes soovivad seda osakest Eesti loodusest ja ajaloost taastada. Seda enam, et need on suurepäraseks elupaigaks sisalikele, samblikele ja isegi lindudele!
Niiduveerele omased kuup-paasaiad olid levinud paljudes kohtades, eelkõige Põhja-Eestis. Sageli leiab neid viljapuuaedade, külavaheteede ja kirikuaedade servadest ning hoovidest. Oma sirgete külgede ning ühtlase kõrguse tõttu iseloomustatakse seda kui võrdlemisi steriilse väljanägemisega kiviaeda.